ITSBEA blog

Filosoof Langdon Winner kirjutas artiklis “Do Artifacts Have Politics?” tehnisobjektide eetilisusest .  Seal esitas ta ka näite, kuidas Robert Moses lasi ehitada  Long Islandi kiirteede sillad piisavalt madalad , et bussid ei pääseks nende alt läbi.  Idee tulenes sellest, et vaesem seltskond, kes olid üldiselt tol ajal mustanahalised, ei omanud autot ja ei saanud seetõttu ka osariigi parke külastada ega Jones Beachi randa. Moses soosis keskklassi ja valge elanikkonna ligipääsu, välistades madalamal klassile mõistliku ligipääsu.  Kuigi tegemist on hea ja mõjuva näitega, siis olen ikkagi arvamusel, et tehnoloogia ei ole iseenesest eetiline või ebaeetiline. Eetiliseks ja ebaeetiline on viis, kuidas inimene loodud tehnoloogiat kasutab. Selle määrab inimeste otsused, kavatsused ja kasutuskeskonnad. Tenoloogia on ikkagi ainult tööriist.  Võtame näiteks mootorsae. Kui seda kasutatakse ohtlike puude eemaldamiseks või ehitusmaterjali hankimiseks, millest rajatakse kool...

Chatbotid nagu näiteks ChatGPT on viimase aastaga kiiresti levinud. Nende kasutus on kasvanud 81% ning ulatunud 55,2 miljardi külastuseni aastas. Siiski pole veel otsingumootoreid nagu Google asendanud, mida kasutati samal perioodil 34 korda rohkem (1,63 triljonit otsingut). Siit võib hetkel järeldada, et kuigi ChatGPT kasutus on muutnud igapäevaselt tavaliseks, jääb Google endiselt teabeotsingus valdavaks. ChatGPT on kindlasti kiire ja mugav kasutada, aga lisaks kasutusmugavusele tuleks vaadata ka keskonnamõju. Kui üks Google'i otsing kasutab umbes 0.3–0.5 Wh energiat siis ühe ChatGPT vastuse energiakulu jääb vahemikku 2.9–4 Wh , mis teeb umbes kümme korda rohkem. See tähendab, et lihtsate küsimuste esitamine AI-le võib olla oluliselt energiamahukam kui sama info Google’ist otsimine.  Kui me nüüd mõtleme meie viimase aja keskonnasäästliku käitumist - loobusime plastikõrtest, kasutame ainult paber-ja tekstiilkotte, siis tekib siinkohal minu jaoks vastuolu, miks me küsime AI-lt mõtt...

Pekka Himaneni raamat „HäkkeriEetika ja informatsiooniajastu vaim“ kõneleb häkkerite eetikast – miks nad teevad seda, mida nad teevad ja kuidas. Raamat keskendub eelkõige häkkerikultuurile ja väärtustele laiemalt. Raamatust tehakse ka selgelt vahet häkkeritel ja kräkkeritel.  Autor kirjutab üsna põhjalikult häkkerieetika olemusest ja võrdleb seda protestanliku tööeetikaga.  Autori kirjutuse põhjal esindavad häkkerid uutmoodi töö- ja elufilosoofiat, kus  koht on loovusel ja vabadusel.  See raamat tekitas minus lahknevaid tundeid – kohati tundusid mõtted venivad ning tekst liialt puine, mis muutis lugemise aeg-ajalt raskeks. Samas leidus mitmes lõigus väga häid mõtteid. Näiteks: „Kõigepealt kõrvaldati mängulisus tööst ja saadi optimeeritud tööaeg. Siis kõrvaldati mängulisus mängust ja saadi optimeeritud vaba aeg.” See tsitaat võtab hästi kokku tänapäeva töö- ja vabaajakulutuuriga seotud pinged. Kõigil on kogu aeg kiire ja isegi puhkus peab olema nö "kvaliteetaeg" täi...

Digimaailma üks suurimaid ja tõenäoliselt ka kõige levinum turvarisk on ebaturvaline paroolihaldus. Inimesed kastuvad ikka veel lihtsaid ja kergesti äraarvatavaid paroole.  Kuigi paljud veebilehed ja äpid on kehtestanud paroolidele rangemad nõuded (nt minimaalne pikkus, suur- ja väiketähed, sümbolid), leidub endiselt platvorme, kus piisab vaid kuuest tähemärgist . Suurimaks ohuks on aga paroolide korduvkasutamine erinevatel teenustel . Kui üks sait lekib on ohus ka kõik teised. Nii võib üheainsa lekke tõttu sattuda ohtu kogu kasutaja digitaalne elu – alates e-postkastist kuni sotsiaalmeedia või isegi tööalaste kontodeni. Lihtsad ja levinud paroolid on esimesed, mida kasutatakse automaatsete rünnakute käigus. Nõrkade turvameetmete korral kus kasutaja kasutab samu paroole, on rünnaku õnnestumise tõenäosus väga suur. Järgnevalt toon välja loetelu 20 levinumaist paroolist eestis (tegemist on 2023 Nord-Passi uuringuga).  admin kapsas speedman 123456 12345678910 Nokia5110 pammakas ...

Täna hommikul arutati Tervisooni saates tehisintellekti tuleviku üle ning oma arvamust jagas ka TalTechi rektor Tiit Land. Talle esitati küsimus, kas AI ohustab tulevikus inseneride ja IT-spetsialistide töökohti. Tema kindel seisukoht oli, et kuigi IT-sektoris võib osa töökohti AI tõttu kaduda või muutuda, siis insenere vajatakse kindlasti ka edaspidi – just neid, kes suudavad AI koostatud mudelid ja lahendused kriitiliselt üle vaadata ja kinnitada. Olen ka ise pigem seda meelt, et tehisintellekt aitab meil asju teha kiiremini ja leida vastuseid lihtsamalt, kuid ei asenda täielikult inimtööd. AI-l jääb alati puudu inimlikkusest, empaatiast ja loovast mõtlemisest. Samas juhtusin lugema ka The Guardianis ilmunud artiklit „For Silicon Valley, AI isn’t just about replacing some jobs. It’s about replacing all of them“, mis räägib Silicon Valley tehnoloogiagigantide suurtest plaanidest AI kaudu kogu tööjõu automatiseerimiseks. Nende eesmärk pole ainult mõne töökoha asendamine, vaid terve maj...

Mõni päev tagasi jäi mulle Terevisioonis kõrva üks põnev uudis – Osaka EXPO 2025-l esitletud RoboCake.  Siinkohal võib tunduda, et järgnev kirjatükk pühendub puhtalt toidukultuurile, aga tegelikult on siin võrdne roll ka tehnoloogial.  Nimelt ei ole RoboCake puhul tegemist niisama tordiga, vaid tehnoloogia ja toidukunsti piire kompava projektiga, mille taga seisavad Šveitsi École Polytechnique Fédérale de Lausanne (EPFL) ja Itaalia Istituto Italiano di Tecnologia (IIT) teadlased.  Täpsemalt on tegemist interaktiivse pulmatodiga, millel tantisvad kummikarud. Karukesed liiguvad tänu sisemisele pneumaatilisele süsteemile, mis suunab õhku läbi nende väikeste kehade sees olevate kanalite. Valmistatud geelist, siirupist ja toiduvärvidest, näevad need välja nagu tavalised maiustused, kuid peidavad endas nutikat inseneritööd. Tordi alumises kihis on šokolaadikettad, mis toimivad söödavate patareidena. Need koosnevad tumedast šokolaadist, riboflaviinist (vitamiin B2), kvertsetiini...

Kui räägime tehnilistest abivahenditest, siis tasub pilgud pöörata Jaapani poole, kes on selles vallas üks juhtivaid riike. Jaapani ühiskonnas on probleem kiire vananemisega, mis on suurendanud vajadust nutikate hoolduslahenduste ja abivahendite järele. Vastuseks sellele väljakutsele on riik investeerinud ulatuslikult uutesse tehnoloogiatesse, mis toetavad eakate iseseisvat toimetulekut ja parandavad nende elukvaliteeti. Sealsetes hooldekodudes ja koduhoolduses kasutatakse roboteid, nutikaid tõstesüsteeme ning suhtlusassistente.  Eestis on selles vallas veel palju arenguruumi. Üheks suurimaks takistuseks on kindlasti rahastamine – sellised abivahendid on sageli väga kallid ning meie süsteem ei ole paindlik ega piisavalt kiiresti reageeriv (võtame kasvõi haigekassa näited). Tulemuseks on olukord, kus kasutaja vajadused ja tehnoloogilised võimalused liiguvad kiiremini kui meie riiklik raamistik. Kes siis vastutab ja kes peaks? Hetkel kuuluvad kõik tehnilised abivahendid Eestis Sotsia...

Tänapäeval pole enam piisav, kui veebileht lihtsalt töötab – see peab olema ka kasutajasõbralik. Hea veebileht peaks vastama kõigile Jakob Nielseni kasutatavuse komponentidele ning ideaalis neid isegi ületama. Kuigi minu kogemused veebilehtedega on enamasti olnud pigem positiivsed, olen paratamatult sattunud ka väikeste õuduste otsa. Näiteks rikuvad mitmed veebipoed väga lihtsat reeglit: ostukorvist ostu sooritamiseni peaks liikuma kiiresti ja mõne lihtsa sammuga. Kui aga selgub, et enne ostu pead end kindlasti nende kliendiks registreerima ja (liialdades) ka mõne sektiga liituma, kaob mul isiklikult kiirelt huvi ja ostu sooritamine jääb pooleli. Olen ka kokku puutunud olukorraga, kus ühe suure toiduketi veebipoes sai kampaaniamärgistusega tooteid (nt „3=2“) osta ainult mitmekaupa st puudus igasugune võimalus soetada vaid üks toode. Kujutage nüüd ette olukorda, kus tahate proovida uusi tooteid, aga peate need ostma ainult 3-pakki korraga. Või vajate ühte pakki piima, aga olete sunnitud...