Tehnilised abivahendid

Kui räägime tehnilistest abivahenditest, siis tasub pilgud pöörata Jaapani poole, kes on selles vallas üks juhtivaid riike. Jaapani ühiskonnas on probleem kiire vananemisega, mis on suurendanud vajadust nutikate hoolduslahenduste ja abivahendite järele. Vastuseks sellele väljakutsele on riik investeerinud ulatuslikult uutesse tehnoloogiatesse, mis toetavad eakate iseseisvat toimetulekut ja parandavad nende elukvaliteeti. Sealsetes hooldekodudes ja koduhoolduses kasutatakse roboteid, nutikaid tõstesüsteeme ning suhtlusassistente. 

Eestis on selles vallas veel palju arenguruumi. Üheks suurimaks takistuseks on kindlasti rahastamine – sellised abivahendid on sageli väga kallid ning meie süsteem ei ole paindlik ega piisavalt kiiresti reageeriv (võtame kasvõi haigekassa näited). Tulemuseks on olukord, kus kasutaja vajadused ja tehnoloogilised võimalused liiguvad kiiremini kui meie riiklik raamistik.

Kes siis vastutab ja kes peaks? Hetkel kuuluvad kõik tehnilised abivahendid Eestis Sotsiaalministeeriumi haldusalasse. See on loogiline lähtekoht, kuid kui soovime liikuda edasi ja arendada hästi integreeritud tugisüsteemi, oleks vajalik kaasta rohkem osapooli. Eriotstarbelised tehnoloogilised lahendused puudutavad tihti haridust (näiteks erivajadustega laste õppevahendid), töövõimet (abilised tööelus toimetulekuks), ja e-teenuseid. Sellest tulenavalt oleks mõistlik ehk moodustada ristministeeriumi töögrupp, kuhu kuuluksid sotsiaalministeerium, haridsministeerium ja MKM. 

Eesti.ee rakenduse näide

Koolitöö raames testisin hiljuti riiklikku rakendust eesti.ee, mis peaks lihtsustama kodanike ligipääsu dokumentidele, meditsiiniandmetele ja riiklikele teenustele. Rakenduses on mitmeid puudusi, aga olulisemad neist, et rakendus ei toimi ekraanilugejaga (VoiceOver), pilti ei saa suurendada, kontrastsus ei ole reguleeritav – teisisõnu, see pole ligipääsetav vaegnägijatele ega teistele erivajadustega inimestele. Kui juba riigi enda tellitud tarkvara ei järgi universaalse disaini põhimõtteid, siis kuidas saame eeldada, et erasektor seda teeb? Me ei saa end digiriigiks nimetada, kui meie teenused ei ole kättesaadavad kõigile. 

Tehnoloogilised uuendused, mis toetavad iseseisvat toimetulekut, vähendavad hooldusvajadust,nsuurendavad suhtlusvõimekust ja elukvaliteeti,nkuuluvad sisuliselt abivahendite süsteemi. Praegune praktika on aga see, et enne, kui mõni uus seade lisatakse riiklikult rahastatavate abivahendite nimekirja, tuleb selle kasutatavust katsetada ning mõju hinnata. Protsess võib võtta aastaid, samal ajal kui inimesed ootavad ja vajavad tuge nüüd ja praegu.

Uute seadmete testimiseks ja kiireks integreerimiseks vajame paindlikumat ja tulevikku vaatavat rahastusmudelit. Meile, kes elame igapäevaselt ilma märkimisväärsete piiranguteta, tundub uus tehnoloogia sageli lihtsalt  "nice to have", kuid paljudele puudega inimestele on see vajalik abivahend elamiseks. Seetõttu ei tohiks tehnoloogilisi abivahendeid käsitleda pelgalt IT-seadmetena, mis täidavad mõningast sotsiaalset funktsiooni.

Eesti digiriigk peab laienema kõikidele – mitte ainult tehnoloogiatele, vaid ka inimestele. Kui soovime olla tõeliselt kaasav ühiskond, peame tagama, et tehnilised abivahendid oleksid kättesaadavad, toetatud ja arendatud koostöös nende inimeste vajadustega, kellele need on eluliselt olulised.